Ja mais hakkasid temperatuuri ja veetemperatuuri tõustes aktiviseeruma erinevad vees olevad bakterid, parasiidid ja muud patogeenid, sisenedes kalahaiguste sagedasesse perioodi.
Järsud ilmad muudavad suuresti lahustunud hapniku / pH taset
Mehaanilise aeratsiooni puudumisel pärineb 70–80% kalatiikides lahustunud hapnikust vetikate fotosünteesist. Vihmase ilmaga põhjustab ebapiisav valgus, temperatuuri langus, veekogu konvektsioon, tagumine põhi jne vetikate ammendumist või elujõu vähenemist ning kalatiikide märkimisväärse lahustunud hapniku vähenemist. Lisaks suurendab surnud vetikate, orgaaniliste heljuvate ainete ja uinuvate bakterite kehade hapnikutarbimine lahustunud hapniku vähenemist, eriti öösel, kalade hingamine ja vee hingamine võivad põhjustada lahustunud hapniku allpool ujuva pea kriitilist punkti lühike aeg. ΔpH kõigub tiigi põhja hapendamise, põhja pööramise ja vetikate surma tõttu. Rasketel juhtudel ületab see 1.
Kasvatatud kalade jaoks sobiv pH väärtus on 7,5–8,5, see tähendab, et ideaalselt kasvab kala kergelt aluselises vees.
Hapnik on tihedalt seotud kalade ellujäämise ja kasvuga. Kui lahustunud hapniku sisaldus on liiga madal, pärsitakse kalade kasvu. Kui lahustunud hapniku sisaldus on alla 1 mg / l, põhjustab see kala ujumist või hukkumist tiigis. Vesiviljeluse peamised kalad nõuavad, et vees lahustunud hapniku sisaldus oleks üle 4 ~ 5 mg / ja minimaalne sisaldus ei tohiks olla väiksem kui 3 mg / L.
Korduv ilm põhjustab ebanormaalseid nitriti / ammoniaagi lämmastiku näitajaid
Kui ilm kordub, on tõenäolisem vee konvektsioon, vetikate kukkumine ja põhja pööramine. Tagurpidi põhi võib kergesti põhjustada kõrge nitriti sisalduse ning vesiniksulfiidi ja metaani eraldumine võib kergesti põhjustada kalade stressi või mürgitust. Vetikate massiline surm viib lämmastikuringe assimilatsioonikanali ummistumiseni ja on väga lihtne põhjustada tõsist liigset nitritit, eriti öösel või pärast aeraatori peatamist.
Vesiviljelusvees toimuvad järgmised keemilised reaktsioonid: NH4++OH- ⇄ NH3+H2O
See protsess on pöörduv. Mais kulgeb reaktsioon temperatuuri ja veetemperatuuri tõustes kõrge pH ja kõrge temperatuuri tingimustes molekulaarse ammoniaagi tekitamise suunas. Molekulaarne lämmastik (NH3) on mürgisem, põhjustades veetoodetes mürgistusreaktsioone.
Vesiviljeluse veekvaliteedi riiklike standardite kohaselt ei tohiks vesiviljelusvees sisalduva ammoniaagi lämmastiku tegelik kontsentratsioon olla suurem kui 0,2 mg / L. Kui kontsentratsioon on sellest väärtusest kõrgem, põhjustab see kultiveeritud loomade mürgitust.
Tiigivees tuleks nitritisisaldus hoida tavaliselt alla 0,1 mg / l. Kui veekogus on nitriti kontsentratsioon liiga kõrge, satub see tungimise ja imendumise kaudu kalade verdesse, põhjustades seeläbi vere hapnikukandevõime kaotuse.
Temperatuuri tõustes on fosfori lisamine hädavajalik
Ilmade korduv soojenemine põhjustab tiigi põhja, tagurpidi põhja hapendamise kõikumisi ja vetikate surma. Seetõttu ületab pH rasketel juhtudel 1. Kuna vesiviljeluse veekogu peab olema nõrgalt aluseline, saavutatakse nõrgalt aluseline seisund tavaliselt kustutamata lubja veekogusse pritsimisega. Pärast kustutamata lubja vette valamist liitub vees olev fosfor koos kustutamata lubja kaltsiumioonidega, moodustades kaltsiumfosfaadi sademed, nii et algne fosfor ei saa oma nõuetekohast rolli täita, mis põhjustab fosfori puudust.
Asjakohase teabe kohaselt on efektiivne fosfori kontsentratsioon ühe liitri basseinivee kohta kõrgetel temperatuuridel sageli alla 0,01 mg. Fosfori puudus mõjutab planktonvetikate kasvu, piirab selle fotosünteesi ja seejärel vees lahustunud hapnikku. Seetõttu tuleks soojenemisperioodil õigeaegselt veekogusse lisada fosforit.
