Vee temperatuur: Nõuded on erinevad vastavalt erinevatele aretusliikidele. Näiteks on kammeljas külma vee kala, vee temperatuur on sobivam 12-18 kraadi juures ja mere kurk sobib paremini 10-16 kraadi juures. Kui vee temperatuur on üle 20 kraadi, teeb see suvel magada. Penaeus vannamei meeldib kõrge veetemperatuur ja kasvab kiiremini üle 22 kraadi.
Soolsus: Sama, mis vee temperatuur, on erinevatel sortidel soolsusele erinevad nõuded. Ärme räägime mageveekultuuriga liikidest. Merekultuursed liigid eristuvad laia soolsusest ja kitsa soolsusest. Laia soolaga liigid võivad ellu jääda erinevate soolsuste all, nagu tuur, meriahts, vannamei, vikerforell. Kuid kitsa soolalahusega liigid võivad ellu jääda ainult teatud soolsuse vahemikus, nagu merekurgid jne, ja veekogu soolsust ei ole lühikese aja jooksul lihtne liiga kiiresti muuta.
PH: Enamik vesiviljelusliike sobib paremini ellujäämiseks neutraalsetes või nõrgalt leeliselistes veekeskkondades, näiteks pH 7,5-8,2. Mageveekalad võivad kohaneda suurema hulga pH-ga, mis võib olla vahemikus pH 6,5-9,0. Dekoratiivses kalakasvatuses on entusiastid, kes on spetsialiseerunud rohumahutitega mängimisele. Selle rohupaagi veekeskkond on nõrgalt happeline.
Lahustunud hapnik: On sorte, mis on hüpoksia suhtes tolerantsed ja sordid, mis ei ole hüpoksia suhtes tolerantsed. Üldiselt on DO suurem kui 5mg/L parem. Loomulikult võib liiga kõrge lahustunud hapnik põhjustada kalade õhumulli haigestumist.
Ammoniaagi lämmastik: Põhimõtteliselt peab see olema alla 0,2 mg/l, kui see on liiga kõrge, mürgitab see kultuurliike.
Nitrit: Üldiselt peab see olema väiksem kui 0,1 mg/l, kui see on suurem, muundatakse see ammoniaagi lämmastikuks, mis kaudselt põhjustab veeloomade mürgistust.
Penaeus vannamei kultuuris on leeliselisus kokku: 80-120mg/L.
Vesiniksulfiid: alla 0,1mg/l.
