Mis on ammoniaagilämmastiku tuvastamise tähendus?
Kahju inimestele: vees sisalduvat ammoniaagilämmastikku saab teatud tingimustel muuta nitritiks. Kui seda pikka aega juua, liitub vees sisalduv nitrit valguga, moodustades nitrosamiinid, mis on tugev kantserogeen ja äärmiselt kahjulik inimeste tervisele. Pikaajaline vee joomine nitraatlämmastiku (NO3 - N) sisaldusega üle 10 mg / L põhjustab methemoglobineemiat. Kui methemoglobiini sisaldus veres jõuab 70 mg / l, tekib lämbumine. Dilämmastiklämmastiku (NO2-N) ja amiini toime vees tekitab nitrosamiinid ja nitrosamiinid on &, kolmekordsed &, nitrosoamiinid aineid. Ammooniumlämmastik (NH4+-N) reageerib klooriga, moodustades klooramiini, millel on madalam desinfitseeriv toime kui vabal klooril, nii et ammooniumlämmastiku olemasolul vajab veepuhastusjaam töötlemise suurendamiseks suuremat kogust kloori. maksumus.
Viimastel aastatel on aeg-ajalt juhtunud ammoniaaki sisaldava lämmastiku reovee juhuslikust heitmisest põhjustatud joogivett ja isegi mürgistusjuhtumeid. Hiina Jangtse jõgi, Huaihe jõgi, Qiantangi jõgi, Sichuani Tuojiangi jõgi ja muud vesikonnad on teatanud, et vastavatel aladel on olnud miljoneid juhtumeid, näiteks sinivetikate põhjustatud saaste. Elanikud' joogivee valmistamine on keeruline ja sellega seotud veed on olnud seotud &; ja muud suured sündmused. Seetõttu on ammoniaagilämmastiku eemaldamine reoveest saanud keskkonnatöötajate üheks kuumaks kohaks.
Oht ökoloogilisele keskkonnale: ammoniaagilämmastik on vees peamine hapnikku tarbiv saasteaine, mis on mürgine kaladele ja mõnele veeorganismile. NH4+-N oksüdeerumise tõttu väheneb veekogus lahustunud hapniku kontsentratsioon, mis põhjustab veekogu musta lõhna ja vee kvaliteedi halvenemist, mis mõjutab veeloomade ja -taimede ellujäämist. Soodsates keskkonnatingimustes muundatakse reovees sisalduv orgaaniline lämmastik NH4+-N-ks, mis on anorgaanilise lämmastiku kõige redutseerivam vorm, ja muundatakse edasi NO2-N ja NO3-N-ks. Biokeemiliste reaktsioonide mõõtmise suhte kohaselt oksüdeeritakse 1gNH4+-N NO2 - N-ks ja tarbib 3,43 g hapnikku ning oksüdeerub NO3-N-ks ja tarbib 4,57g hapnikku.
Samal ajal on ammoniaagilämmastik veekogus toitaine. Lämmastiku olemasolu tõttu suureneb fotosünteesivate mikroorganismide (enamasti vetikate) arv, see tähendab, et veekogu on eutroofne ja tulemuseks on: blokeerige filter, põhjustades filtri tsükli lühenemist, suurendades seeläbi Veepuhastuse kulusid; takistada veesporti; vetikate ainevahetuse lõppsaadus võib tekitada ühendeid, mis põhjustavad värvi ja maitset; sinivetikate tekitatud toksiinide, kariloomade kahjustuste ja kalade surma tõttu; vetikamädaniku tõttu ilmneb see veekogus Hapnikupuuduse nähtus. Selle toksilisus on kümneid kordi suurem kui ammooniumsoolal. Vaba ammoniaagi (NH3) ja ammooniumsoola (NH4+) koostise suhe sõltub vee PH väärtusest ja temperatuurist. Kui PH väärtus ja temperatuur on kõrgemad, on vaba ammoniaagi osakaal suurem ja vastupidi ammooniumsoolade osakaal on suurem.
Oht veeorganismidele: Ammoniaak jaguneb ägedaks ja krooniliseks. Kroonilise ammoniaagilämmastikumürgituse ohud on: vähenenud toidu tarbimine, aeglane kasv, koekahjustused ja vähenenud hapniku transport kudede vahel. Kõrge ammoniaagisisaldusega lämmastik kahjustab kalade ja rannakarvade lõpuseid. Üle 0,5 mg / l põhjustab võimetust surmani süüa ja hingata. Ägeda ammoniaagi lämmastikumürgituse ohud on järgmised: veeorganismid näivad olevat hüperaktiivsed, kaotavad veetasakaalu, krambid ja rasketel juhtudel isegi surevad. Mageveekogude vee-elustiku kaitsmiseks peaks mitteiooonse ammoniaagi kontsentratsioon vees olema väiksem kui 0,02 mg / l.
