1 Haigla reovee omaduste tutvustus
Haigla reovees sisalduvad saasteained on üsna erilised, sealhulgas ravimid, desinfektsioonivahendid, diagnostilised reaktiivid, detergendid ja muud koostisosad, patogeensed mikroorganismid, parasiidimunad ja muud parasiidid ning viirused, nagu ümarusside munad. Lisaks, kui haiglal on isotoopide konsultatsiooniruum, on haigla reovees radioaktiivseid aineid. Võrreldes teiste reoveeliikidega on sellel väike kogus reostust, kuid sellel on tugevam reostusvõimsus. Kui see väljutatakse otse ilma ravita, põhjustab see veereostust ja võib levitada suurt hulka haigusi.
2 Valige desinfitseerimismeetod
Haigla reovee desinfitseerimiseks on neli peamist viisi: esiteks pleegituspulber, millel on suur annus, ebaühtlane segamine ja mis sisaldab rohkem lisandeid ning desinfitseerimisefekt ei ole ideaalne, nii et seda põhimõtteliselt enam ei kasutata; teiseks, vedel kloor, selle desinfitseerimisvõime on tugev, hind on suhteliselt odav ja seda kasutatakse laialdaselt kraanivees ja haigla desinfitseerimiseks. Kloori valmistamine on siiski ebamugav, vedelaid kloori silindreid on lihtne lekkida ja on suured ohutusriskid. Seetõttu kavatsevad paljud haiglad selle meetodi kõrvaldada; kolmandaks, kasutades naatriumhüpokloriti generaatoreid, on sellel seadmel lühike eluiga ja kõrge rikete määr. Maksumus on kõrge ja desinfitseerimisvõime ei ole tugev, nii et see asendatakse järk-järgult; neljandaks on osooni kasutamisel, mis on tugev oksüdant, parem kasutusefekt. Kuid see maksab rohkem, nõuab suuri investeeringuid ja seda on raske säilitada. Haigla kasutab suhteliselt vähem.
3 Kloordioksiidi kasutamine haigla reovee puhastamisel
3.1 Kloordioksiidi omadused
Kloordioksiidi värvus on kollakasroheline kuni punane ja selle olemasolu olek on gaas. Selle lõhn on ärritavam kui kloor. Kloordioksiidi lahustuvus vees on lineaarselt seotud vee temperatuuri vastastikuse ga ja maksimaalne lahustuvus on 2900 g/l. Kui see on kontsentreeritud ja survestatud, on see suhteliselt ebastabiilne ja seda ei saa surve all säilitada. Kloordioksiidis on kloor positiivses tetravalentses olekus. Selle olemasolev kloorisisaldus on 2,63 korda suurem kloorgaasi omast ja selle aktiivsus on 2,5 korda suurem kloorgaasi omast. Erinevates tingimustes on kloordioksiidi reaktsioonivalem erinev.
Happelistes tingimustes on kloordioksiid väga oksüdeeriv ja reaktsioonivalem on:
Veepuhastustingimustes on selle reaktsioonivalem:
3.2 Kloordioksiidi desinfitseerimine
Kloordioksiidi hakati kasutama 1940. aastatel ja seda kasutati tselluloosi pleegitamiseks. Paljud Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ettevõtted kasutavad joogivee ja reovee töötlemiseks kloordioksiidi. minu kodumaa hakkas 1980ndatel tugevdama kloordioksiidi uuringuid ja on siiani saavutanud märkimisväärseid saavutusi.
Testid on tõestanud, et kloordioksiid võib tappa mikroorganisme, nagu bakteriaalsed propagulid, seened, viirused jne. See võib hävitada vees orgaanilisi saasteaineid, nagu tsüaniid, vesiniksulfiid, orgaaniline sulfiid jne. Lisaks võib see oksüdeerida metalliioone vähendatud olekus vees. Kuna pH mõjutab kloordioksiidi vähem, võib see tappa vetikaid ja vähendada vesilahuse värvi, lõhna ja hägusust. Selle toime on viis korda suurem kui naatriumhüpoklorit. Reovee puhastamisel ei moodusta see orgaanilisi haloide ja avaldab paremat mõju haigla reoveeravile.
Kloordioksiidi desinfitseeriv toime viirustele on suurem kui osooni ja vedela kloori mõju. See reageerib kiiresti reoveega ja kontaktaeg on pool kuni üks neljandik kloorist, ühest tunnist kuni poole tunnini. Lisaks saab kontaktreservi pindala vähendada pooleni, mis säästab oluliselt investeerimiskulusid.
3.3 Kloordioksiidi ja kloori desinfitseerimise erinevus
Vastavalt tavaliste desinfektsioonivahendite tõhususele on osoon esimene, kloordioksiid teine, kloor on kolmas ja kloramiin on viimane. Kloramiin on esimene vee stabiilsuses, kloordioksiid on teine ja kloor kolmas. Osoon kestab. Ülaltoodud korraldusest näeme, et kloordioksiidi bakteritsiidne võime ja püsivus vees on paremad kui kloor. Lisaks mõjutab pH harva kloordioksiidi desinfitseerimisvõimet ja veereostus mõjutab selle desinfitseerimisefekti suhteliselt vähe.
"Kloordioksiid ei reageeri mõnede vees sisalduvate ühenditega, nagu ammoniaak, lämmastik, alkoholid, estrid jne). Seevastu kloor reageerib ammoniaagiga vees, et toota monokloramiini, dikloroamiini ja trikloriidi, mis vähendab oluliselt vaba kloorisisaldust ja desinfitseerimisefekti. Kloordioksiid oksüdeerib orgaanilist ainet reovees peamiselt oksüdatsioonireaktsiooni abil. Pärast oksüdeerumist võib orgaanilist ainet lagundada toodeteks, mis sisaldavad hapnikurühmi ilma klooritud toodeteta. Kloor või kloorimine moodustab kloroformi klooritud derivaadid. Nendel kemikaalidel on kantserogeenne toime ja neid on looduses raske lagundada. Kloordioksiid võib oksüdeerida ja lagundada griseofulviini ja humiinhapet ning lagunemissaadused ei ilmu kloroformi kujul, mis ei ole traditsioonilise kloori desinfitseerimise meetoditega võrreldav.
3.4 Kloordioksiidi valmistamine
Kloordioksiid on aktiivne ja ebastabiilne, mistõttu selle kasutamist piiravad teatud tingimused. Traditsiooniline meetod on kohapealne ettevalmistamine ja kohapealsed valmistamismeetodid hõlmavad diafragma elektrolüüsi ja keemilisi meetodeid. Kloordioksiidi keemilisel meetodil valmistamise üldpõhimõte on kasutada toorainena kloorgaasi või naatriumhüpokloritit ning keemiliselt reageerida kloorhappe lahusega generaatoris kloordioksiidi lahuse saamiseks. Kloordioksiidi tekitamiseks võib kasutada ka naatriumkloritit ja soolhapet. Reaktsioon anumas saadakse. Praeguses etapis on juba palju kodumaiseid ettevõtteid, kes toodavad keemilisi kloordioksiidi generaatoreid. Keemilise kloordioksiidi generaatori peamised komponendid on reaktsioonisüsteem, neeldumissüsteem, tooraine tarnesüsteem ja juhtimissüsteem. Töö ajal saadetakse reaktsiooni tooraine reaktsioonisüsteemi kvantitatiivse transpordi teel, katalüsaatorit kasutatakse kloordioksiidi gaasi tekitamiseks, mis imendub neeldumissüsteemis, moodustades teatud kloordioksiidi lahuse kontsentratsiooni, ja pannakse lõpuks puhastatavasse kanalisatsiooni.
Uuringud kinnitavad, et spetsiaalsete stabilisaatorite lisamine võib toota stabiilset kloordioksiidi. Kloordioksiidi sisaldus stabiilses kloordioksiidi vedelikus on 2-10% ja kloordioksiidi sisaldus tahkes tootes on 28-40%. Katsetes ja praktilistes rakendustes muutub stabiilne kloordioksiid happelistes tingimustes aktiveerimise tõttu aktiivseks ning uued ökoloogilised hapniku ja hüpokloorhappe molekulid, mida see vabastab, võivad mikroorganisme kahekordistada. Võrreldes ühe naatriumhüpokloriti desinfitseerimise meetodiga on selle oksüdeerimisvõime tugevam. Kui stabiilse kloordioksiidi lahuse ja soolhappe koguse suhe on 1, saab kloordioksiidi aktiveerida. Aktiveerimine toimub 10-15 minutit ja lahjendatakse veega ning aktiveerimisefekt on praegu parim. Aktiveeritud kloordioksiidi lahus tuleb asetada kaanega pimedasse mahutisse ja aegumiskuupäev on kaks nädalat. Stabiilse olekuga kloordioksiidi või kloordioksiidi generaator ei tarbi kaubandusliku kasutamise ajal elektrit, mis on kasulik kloordioksiidi tõhusaks edendamiseks.
3.5 Haiglareovee käitlemine
Selles etapis kasutab enamik koduhaiglaid reovee puhastamiseks esmast ravi pluss kloori desinfitseerimist. Näiteks autori haigla näitel on raviprotsessi protsess umbes järgmine: fekaali reovesi → septik → muud reovee → võre → reguleeriv paak.
Sellisel desinfitseerimistehnoloogial on puudused. Sellel on kõrged korrosioonivastased nõuded naatriumhüpokloriti generaatorile, suur energiatarve ja valmistatud naatriumhüpokloriti lahus on väga ebastabiilne. Kui see on valesti ladustatud, on seda eriti lihtne laguneda. Pärast desinfitseerimistööde lõpetamist võib reovee jääkkloorisisaldus kergesti ületada standardit , Teiste saasteainete näitajad ei vastanud ettenähtud standarditele.
Kui haigla reovee töötlemiseks kasutatakse naatriumhüpokloriti asemel kloordioksiidi, on raviprotsess ja -vool põhimõtteliselt muutumatud. Tagamaks, et töödeldud vee kvaliteet vastab siseriiklikule standardile, on pärast reguleerimispaaki vaja läbi viia esmatasandi flokulatsiooni settetöötlus, et ühtlaselt töödelda vee kvaliteeti ja panna flokulante, mis võivad absorbeerida, sadestada ja eraldada reovees orgaanilist ainet ja hõljuvat ainet. Ülemise kloordioksiidi oksüdatsioonireaktsioon võib oluliselt eemaldada COD, BHT, viiruse ja SS-i reovees, jõudes riikliku standardini. Kui kasutatakse naatriumhüpokloriti desinfitseerimise meetodit, on selle oksüdeerimisvõime suhteliselt nõrk ja KHT eemaldamise mõju ei ole ideaalne.
Reovee kloordioksiidi töötlemise protsess on: haigla terviklik reovesi → võre → vee kvaliteedi reguleerimine → flokuleerimine ja settimine → kloordioksiidi kontaktdesinfitseerimine → tühjendamine vastavalt standardile
Ülaltoodud protsessi käigus tapetakse haigla reoveeravis viirus ja muud mikroorganismid ning tühjenemine võib jõuda riikliku standardini.
3.6 Probleemid ja vastumeetmed reovee puhastamisel
Kasutades desinfitseerimiseks kloordioksiidi, on vees asuvad kõrvalsaadused klorit ja väiksem kloraadi kontsentratsioon. Rahvusvahelise Vähiinstituudi loetletud kergesti nähtavate kantserogeenide hulgas on nende hulgas kloor. Ettenähtud kloorisisaldus joogivees on 200 μg/l; vastavalt toksilistele sensoorsetele omadustele klassifitseeritakse kloor 3. Reovee puhastamise ajal on toodetud kloriidi ja kloraadi kogus seotud orgaanilise süsiniku kogusisaldusega vees. On näha, et kloordioksiidi annust tuleb reovee puhastamise ajal tõhusalt kontrollida. Lisaks on reovee töötlemise protsessis vajalik biokeemiline töötlemine enne desinfitseerimist, et tõhusalt kontrollida saasteaineid vees, vähendades seeläbi saasteainete sisaldust.
