Veeproovide kogumine
Enne veeproovide kogumist peske proovivõtmist plast- või klaaspudeleid ja pudelikorke 2–3 korda veeproovidega. Veeproovide kogumisel pöörake tähelepanu veega täitmisele ja keerake pudeli kork kinni. Kui kogutakse mitu veeproovi, tuleb segiajamise vältimiseks need märgistada.
Pinna- ja põhjaveeproovide kogumine
Koguge kaevu vesi. Enne värske vee proovi võtmist laske pumbal töötada piisavalt aega, et torustikus olev vesi ära voolata.
Allikavee proovide võtmist saab proovida otse purskava suu juurest.
Pinnavee kogumine Proovige proovid koguda veeala keskele ja koguda veeproove 3 ~ 5 cm veepinnast allapoole. Kui kasutatakse kaanega anumat, kastke anum enne korki eemaldamist vedeliku pinna alla.
Reovee kogumine
Mõõdukas ja kergelt saastunud reovesi. Näiteks võetakse pärast tööstuslikku puhastamist proovid reovee teatud väljalaskeavadest. Samal ajal on vaja registreerida proovide kogumise protsess, sealhulgas aeg ja asukoht edaspidiseks analüüsimiseks ja uurimiseks.
Reovee kogumine veealal Kui veesügavus on üle 1 m, võetakse proovid 1/4 pinnakihist ja kui veesügavus on ≤1m, võetakse proovid 1/2 veesügavusest.
Proovivõtukoht on proovivõtusektsiooni keskel ja proovianumat tuleb enne proovide võtmist kolm korda veega loputada. Proovide võtmisel tuleb hoolikalt jälgida prahi, prügi ja muude veepinnal olevate ujuvate esemete eemaldamist.
Veeproovide säilitamine
Pärast proovi kogumist tuleks võimalikult kiiresti läbi viia analüüs, et vähendada katsevigu ja vähendada töökoormust. Instrumentide avastamiseks on soovitav viivitamatult analüüs ja määramine läbi viia. Järgnev on veeproovide säilitamine enne KHT, ammoniaagilämmastik, üldfosfor ja üldlämmastik. (Märkus: kui veeproov on hapendatud, tuleb enne katset veeproovi pH väärtus umbes neutraalseks muuta! Vastasel juhul mõjutab see testi!)
COD veeproovi säilitamise meetod:
KHT määramiseks kasutatud veeproovi saab kõige paremini mõõta kohe pärast proovi võtmist, vastasel juhul neelab veeproovis sisalduv redutseeriv orgaaniline aine pika säilitamisaja tõttu mikroorganismide toimel õhus oleva hapniku ja oksüdeerub -reduktsioonireaktsioon kulgeb aeglaselt. Lagunenud, mistõttu mõõtmistulemus on madal. Seetõttu tuleks veeproov mõõta 2 tunni jooksul. Kui seda tuleb säilitada teatud aja jooksul, tuleks see hapestada väävelhappega pH väärtuseni&2 ja säilitada mikroorganismide aktiivsuse aeglustamiseks madalal temperatuuril (umbes 4 ° C). . Ja mõõtmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul.
Ammoniaagi lämmastikvee proovi säilitamismeetod:
Seda tuleks hoida polüetüleenpudelis või klaaspudelis ja sulgeda kaanega, et vältida ammoniaagi imendumist õhus ja kontsentratsiooni suurendamist. Kui NH3 kontsentratsioon veeproovis on kõrge, tuleks veeproov hapestada väävelhappega pH väärtuseni&2 ja hoida madalal temperatuuril (umbes 4 ° C).
Lämmastikvee üldproovi säilitamismeetod:
Hapestumiseks pH väärtuseni&2 tuleks lisada väävelhape ja hoida madalal temperatuuril (umbes 4 ℃). Ja mõõtmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul.
Fosforvee üldproovi säilitamismeetod:
Fosfori üldmääramiseks kasutatud veeproovist on kõige parem proovida klaaspudelisse ja proov tuleks mõõta kohe pärast proovi võtmist. Kui seda tuleb teatud aja jooksul säilitada, tuleks seda hapestada väävelhappega, kuni PH väärtus on väiksem kui 2, ja hoida madalal temperatuuril (umbes 4 ° C).
Ortofosfaatvee proovide säilitamismeetod:
Ortofosfaatvee proovide määramiseks ei tohi lisada happeid ega muid säilitusaineid, et takistada teiste ainete muutumist ortofosfaadiks või ortofosfaadiks muudeks fosfaadivormideks. Seda tuleb hoida ainult külmkapis temperatuuril umbes 4 ℃. Testi mõne tunni jooksul.
NÕUANDED:
KOK: enne proovide võtmist loksutage korralikult ja proovige uuesti. Võtke vett umbes 1/2 sügavusega. (Pange tähele, et kui veeproov ise sisaldab suspendeeritud tahkeid aineid, ei saa seda vastavalt filtrile GB11914-89 kõigepealt filtreerida; teatud tingimustel pärast kaaliumdikromaadi oksüdeerimist töödeldakse hapniku kontsentratsioon, mis vastab dikromaadile, mida lahustuvad ained ja suspendeeritud tahked ained vesi).
Ammoniaaklämmastik: proovide võtmisel oodake, kuni vees hõljuvad tahked ained settivad, ja võtke testimiseks 1/2 sügavust vett ning vajadusel filtreerige.
Üldfosfor: proovide võtmisel loksutatakse korralikult ja seejärel võetakse testimiseks umbes 1/2 sügavune veeproov. Kui lahus on hägune, saate valida sobiva lahjenduse või värvikompensatsiooni
Üldlämmastik: enne proovide võtmist loksutatakse korralikult ja võetakse testimiseks umbes 1/2 sügavusega veeproove. Üldlämmastik peegeldab peamiselt toitainete veereostuse taset. Suur üldlämmastik ei ole kiirtestimiseks sobiv ja seda tuleks kasutada. Muud meetodid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui leiate kiiretuvastusseadmeid, et mitme avastamise tulemused on väga erinevad, peate nägema, kas proovide säilitamisel ja proovide võtmisel on probleeme. Erinevatel aegadel ja erinevates kohtades võetud proovide tulemused pole ühesugused.
