Heitvee kvaliteedinäitajad on laboratoorsete katsete metoodikad reovee sobivuse hindamiseks kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks. Valitud testid ja soovitud katsetulemused varieeruvad vastavalt kasutusotstarbele või tühjenduskohale. Testidega mõõdetakse reovee füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi.
Testid määravad selle reovee kvaliteedi.
Sisu
1 Füüsikalised omadused
1.1 Temperatuur
2 Keemilised omadused
2.1 Vesinik
2.2 Hapnik
2.3 Lämmastik
2.4 Fosfaadid
2.5 Kloor
3 Bioloogilised omadused
4 Vt ka
5 viidet
6 Edasine lugemine
7 Välised lingid
Füüsikalised omadused
Temperatuur
Veeorganismid ei suuda ellu jääda väljaspool konkreetseid temperatuurivahemikke. Elektrijaamade niisutusvool ja veejahutus võivad mõnede liikide puhul tõusta temperatuuri üle lubatud piiride. Kõrgendatud temperatuur võib põhjustada ka vetikate õitsemist, mis vähendab hapniku taset. Temperatuuri võib mõõta kalibreeritud termomeetriga .
Tahke
Tahke materjal reovees võib olla lahustunud, suspendeerunud või settida. Lahustunud tahkete ainete koguhulka või TDS-i (mida mõnikord nimetatakse ka filtreeritavaks jäägiks) mõõdetakse jäägi massina, mis jääb järele, kui mõõdetud kogus filtreeritud vett on aurustunud . Filtrile jäänud kuivainete massi nimetatakse suspendeeritud tahkete ainete koguhulgaks (TSS) või mittefiltritavaks jäägiks. Lahustuvaid tahkeid aineid mõõdetakse Imhoffi koonuse põhjas kogunenud nähtava ruumalana pärast seda, kui vesi on tunni aja jooksul seisnud . Hägusus on vees hõljuva aine hajumise võime mõõt. Soolsus mõõdab lahustunud materjalide põhjustatud vee tiheduse või juhtivuse muutusi.
Keemilised omadused
Vees võib leida peaaegu kõiki kemikaale, kuid rutiinne testimine piirdub tavaliselt mõne ainulaadse tähtsusega keemilise elemendiga .
Vesinik
Vesi ioniseerub hüdrooniumi (H 3 O) katioonideks ja hüdroksüül (OH) anioonideks . Ioniseeritud vesiniku (protoneeritud veega) kontsentratsiooni väljendatakse pH-na .
Hapnik
Enamiku veekeskkonna elupaigaks on kalad või muud loomad, kes vajavad ellujäämiseks minimaalset lahustunud hapniku kontsentratsiooni. Lahustunud hapniku kontsentratsiooni võib mõõta otse reovees, kuid teiste kemikaalide poolt reovees potentsiaalselt vajalikku hapniku hulka nimetatakse hapnikuvajaduseks. Toiduainena kasutatakse reovees lahustunud või suspendeeritud oksüdeeruvat orgaanilist ainet. Peeneks jaotunud materjal on hõlpsasti kättesaadav mikroorganismidele, mille populatsioon suureneb saadaoleva toidu koguse seedimisel. Selle toidu seedimine nõuab hapnikku, seega väheneb vee hapnikusisaldus lõpuks lahustunud või suspendeeritud toidu seedimiseks vajaliku koguse võrra. Hapniku kontsentratsioon võib langeda alla veeloomade nõutavat miinimumi, kui hapniku tarbimise kiirus ületab atmosfääri hapniku asendamise.
Põhimõtteliselt võib biokeemilise oksüdeerimise reaktsiooni kirjeldada järgmiselt:
Oksüdeeritav materjal + bakterid + toitaine + O 2 → CO 2 + H 2 O + oksüdeeritud anorgaanilised ühendid nagu NO 3 - või SO 4 2−
Hapniku tarbimine selliste kemikaalide nagu sulfiidid ja nitritid redutseerimise teel liigitatakse järgmiselt:
S 2− + 2 O 2 → SO 4 2−
NO 2 - + ½ O 2 → NO 3 -
Kuna kõik looduslikud veeteed sisaldavad baktereid ja toitaineid, algatavad peaaegu kõik sellistesse veeteedesse viidud jäätmeühendid biokeemilised reaktsioonid (nagu ülal näidatud). Need biokeemilised reaktsioonid loovad selle, mida laboris mõõdetakse kui biokeemilist hapnikutarvet (BHT).
Looduslikku vette viidud oksüdeeruvad kemikaalid (näiteks redutseerivad kemikaalid) algatavad sarnaselt keemilisi reaktsioone (nagu ülal näidatud). Need keemilised reaktsioonid loovad selle, mida laboris mõõdetakse keemilise hapnikutarbimise (COD) järgi.
Nii BOD- kui ka KHT-testid on jäätmete saasteaine suhtelise hapnikuvaesuse mõõt. Mõlemad on laialdaselt kasutusele võetud kui reostusmõju. BHT-test mõõdab biolagunevate saasteainete hapnikutarvet, samal ajal kui COD-test mõõdab biolagunevate saasteainete hapnikutarvet pluss bioloogiliselt mittelagunevate oksüdeeruvate saasteainete hapnikutarvet.
Nn 5-päevane BOD mõõdab hapniku hulka, mis kulub 5-päevase perioodi jooksul jäätmesaasteainete biokeemilisel oksüdeerimisel. Biokeemilisel reaktsioonil lõppenuks kulunud hapniku üldkogust nimetatakse lõplikuks BOD-ks. Kuna ülim BOD on nii aeganõudev, on 5-päevane BOD peaaegu üldiselt kasutusele võetud kui suhtelise reostuse mõju mõõt.
Samuti on palju erinevaid COD-teste, millest 4-tunnine COD on tõenäoliselt kõige tavalisem.
5-päevase BOD ja lõpliku BOD vahel puudub üldine korrelatsioon. Samuti puudub üldine korrelatsioon BHT ja COD vahel. Selliseid korrelatsioone on võimalik välja töötada konkreetsete jäätmesaasteainete osas konkreetses reoveevoos, kuid selliseid korrelatsioone ei saa üldistada muude jäätmesaasteainete või reoveevooludega kasutamiseks. Selle põhjuseks on asjaolu, et mis tahes reoveevoolu koostis on erinev. Näiteks heitvees, mis koosneb lihtsate suhkrute lahusest, mis võib kondiitritööstusettevõttest väljuda, on tõenäoliselt orgaanilisi komponente, mis lagunevad väga kiiresti. Sel juhul oleks 5-päevane BOD ja ülim BOD väga sarnased, kuna 5 päeva pärast oleks orgaanilist materjali jäänud väga vähe. Kuid suurtes tööstuspiirkondades asuvate reoveepuhastite lõplik heitvesi võib viia heitgaasideni, kus lõplik BHT oli palju suurem kui 5-päevane BHT, kuna suur osa kergesti lagunevast materjalist oleks reoveepuhastusprotsessis ja paljudes tööstusprotsessides eemaldatud raskesti lagundatavad orgaanilised molekulid.
Ülaltoodud hapnikuvajaduse määramiseks kasutatavaid laboratoorseid katsemenetlusi on üksikasjalikult kirjeldatud paljudes standardtekstides. Ameerika versioonid hõlmavad "Vee ja heitvee uurimise standardmeetodeid".
Lämmastik
Lämmastik on oluline taimede ja loomade kasvu toitaine. Atmosfääri lämmastik on bioloogiliselt vähem kättesaadav kui ammoniaagi ja nitraatide vormis lahustunud lämmastik . Lahustunud lämmastiku kättesaadavus võib soodustada vetikate õitsemist . Ammoniaaki ja lämmastiku orgaanilisi vorme mõõdetakse sageli kogu Kjeldahli lämmastikuna ning lämmastiku üldsisalduse täpsemaks hindamiseks võib läbi viia lämmastiku anorgaaniliste vormide analüüsi.
Fosfaadid
Üldfosfor ja fosfaat, PO −3
4
Fosfaadid sisenevad veeteedesse nii punkt- kui punktallikate kaudu. Mittesuure saasteallika (NPS) reostus tähendab hajureostusallikate veereostust. Reostusallikavälise saastatuse võib vastandada punktreostusallika reostusele, kus heited toimuvad veekogusse ühes kohas. Fosfaatide muust kui punktpunktist koosnevad allikad hõlmavad: kivimite ja mineraalide looduslikku lagunemist, sademevee äravoolu, põllumajanduslikku äravoolu, erosiooni ja setteid, atmosfääri sadestumist ning loomade / eluslooduse otsest sisenemist; punkt: allikateks võivad olla: reoveepuhastid ja lubatud tööstusheited. Üldiselt on muude kui saasteallikatest põhjustatud saaste märkimisväärselt suurem kui punktreostusallikate oma. Seetõttu on usaldusväärse juhtimise võti piirata fosfaadi sisenemist nii punkt- kui ka muust allikast. Fosfaadi kõrge kontsentratsioon veekogudes on reostuse tunnus ja põhjustab suuresti eutrofeerumist .
Fosfaadid ei ole inimestele ega loomadele mürgised, välja arvatud juhul, kui nende sisaldus on väga kõrge. Äärmiselt kõrge fosfaadisisalduse korral võivad tekkida seedeprobleemid.
USA keskkonnakaitseagentuur soovitas järgmisi üldfosfori kriteeriume .
Kuni 0,1 mg / L voolu korral, mis ei tühjene reservuaaridesse,
Mitte rohkem kui 0,05 mg / L vooluhulkadesse, mis juhivad reservuaare, ja
Reservuaaride puhul mitte üle 0,025 mg / L.
Puhas joogiveeallikas on fosforit tavaliselt vähe (<1 mg="" l)="" ja="" see="" pole="" tavaliselt="">
Kloor
Kloori on laialdaselt kasutatud pleegitamiseks , desinfektsioonivahendina ja vesijahutussüsteemides biolagunemise ennetamiseks . Oksüdeerivate hüpokloorhappe ja hüpokloritiioonide järelejäänud kontsentratsioone võib mõõta kloori jääkidena, et hinnata desinfitseerimise tõhusust või näidata veeökosüsteemidesse sattumise ohutust.
