Hapnik on lahutamatud kõigi hapnikku tarbivate organismide ellujäämise, kasvu ja paljunemise eest. Kõrge ja püsiv hapnikusisaldus õhus, mis moodustab ligikaudu 21%, seega maa bioloogiline oht ja harva hüpoksia; lahustunud hapnik vees on vähem lenduv; küllastunud lahustunud hapnik on ainult samaväärne hapniku kogusega õhus 1/20 üldine värske vesi, merevees vähem, nii et vee-elusloomade lahustunud hapniku sisaldus vees on elusnähtuse protsess ja piirav tegur, on üks vesiviljeluses kõige olulisemad tegurid.
Kuid tõuaretuses on pikka aega, kuna lahustunud hapniku õigeaegse ja tõhusa jälgimise puudumine vees põhjustab lahustunud hapniku võimalikku kahjustamist teadmiste puudumise tõttu, arvavad paljud tõuarühmad hapnikukulusid, vesiviljelus on ujuv nähtus kui kriteerium, mille abil saab hinnata lahustunud hapniku piisavust vees, vaata ujuvpea pärast aerosoovide võtmist, on see tegelikult "abistava" meetmena hapnik; mõned põllumajandusgrupid muretseksid vee hüpoksia mõju kultiveeritud organismidele, võtmata arvesse lahustunud hapniku tegelikku olukorda, akvakultuuri veekeskkonnas pidevalt hapniku hapnikku, vee hapniku kontsentratsioon on olnud kõrge. Need on teaduslikud juhtimisviisid, mis sageli toovad kaasa tarbetuid kahjusid või vähendavad võimalikke eeliseid.
Lahustatud hapnik veekogus lahustatakse vees molekulaarses olekus. Lahustunud hapnik vees (lahustunud) ja analüütiline (heide) on dünaamiline ja pöörduv protsess, kui lahustunud ja analüütilised määrad on võrdsed, st et saavutada lahustunud hapniku dünaamiline tasakaal, on vee hapniku kontsentratsioon küllastunud lahustunud hapnikusisaldus, küllastunud lahustunud hapnik. Veega küllastunud lahustunud hapniku kogust mõjutab atmosfääri hapniku osarõhk, vee temperatuur ja muud tegurid nagu muud gaasid, orgaaniline aine või anorgaaniline aine. Veega küllastunud lahustunud hapnik on positiivselt korrelatsioonis atmosfääri hapniku osalise rõhuga. Looduslikes tingimustes ei muutu atmosfääri hapniku osarõhk märkimisväärselt, mistõttu ei saa küllastunud lahustunud hapniku mõju eirata. Veetemperatuuri tõusuga suureneb lahustunud hapnik ja küllastunud lahustunud hapniku hulk väheneb. Soolsus mõjutab ka otseselt ja lahustunud hapnikku. Vee soolsuse suurenemisega väheneb küllastunud lahustunud hapniku hulk.
Enamikul juhtudel on vesiviljelusvees olev lahustunud hapniku tegelik sisaldus küllastunud lahustunud hapniku sisaldusest. Selle väärtus sõltub aerointi ja hapnikutarbimise dünaamilisest tasakaalustamisest vees sel ajal. Kui hapnik on suurem kui hapnikutarbimine, hapniku küllastus, mõnikord küllastusprognoos, mis üldiselt toimub päikesepaistelisel pärastlõunal, vetikate tihedus, tugeva fotosünteesi tiik; kui hapniku tarbimine domineerib, hapnik vees jätkuvalt vähenema, tulemused ilmnevad praegu võib isegi anaeroobne Hypoxia Zone. Loomade kasvatamine ilmus "ujuvaks", isegi "Pan Tangi" nähtuseks. Tiigukultuuris on vee hapniku tõus peamiselt tingitud fütoplanktoni fotosünteesist, hapniku vabastamisest, kunstlikust aeratsioonist (mehhaaniline aeratsioon, keemiline aeratsioon jne) ja hapniku looduslikust lahustumist atmosfääris, kuid erinevatel tingimustel on need hapniku suurendavad mõjud on samuti erinevad. Eutrofilises veelvesi tiigis on fotosüntees peamine viis hapniku suurendamiseks. Suure tihedusega intensiivne tiik on peamiselt aurustatud kunstliku hapnikuga ja vaeste toitainete vesi ja voolav vesi aitavad märkimisväärselt atmosfääri lahustunud hapnikku.
Hapnikutarbimine vees võib jagada hapnikutarbimise bioloogilisteks, keemilisteks ja füüsilisteks allikateks. Bioloogiline hapniku tarbimine hõlmab lahustunud hapnikku, mida tarbib loomade, taimede ja mikroorganismide hingamine. Enamikul juhtudel hapnikutarbimine on tihtipeale planektoni ja põhjavee hapnikutarbimine vees. Keemiline hapniku tarbimine hõlmab orgaanilise aine oksüdatsiooni lagunemist ja anorgaaniliste ainete oksüdatsiooni ja vähendamist keskkonnas. Füüsiline hapniku tarbimine viitab peamiselt vee hapnikule ahjus olevale õhule, vaid hõivab vaid osa sellest protsessist ainult õhu-vee liideses.
