Vesiviljeluse vee kvaliteedi testimise programm
Eessõna
Akvakultuuritööstuses jälgitavad peamised keemilised näitajad käsitlevad peamiselt lahustunud hapniku, pH, ammoniaagi lämmastiku, nitriti, vesiniksulfiidi, kogu leeliselisuse ja kogu kareduse mõõtmist veekogudes.
Lahustunud hapnik (LDO) tähendab vees õhus lahustunud molekulaarset hapnikku. Vees lahustunud hapniku sisaldus on tihedalt seotud hapniku osarõhuga õhus ja vee temperatuuriga. Looduslikes tingimustes ei muutu hapniku sisaldus õhus palju, seega on peamine tegur veetemperatuur. Mida madalam on vee temperatuur, seda suurem on vees lahustunud hapniku sisaldus. Vees lahustunud hapniku kogus on indikaator veekogu isepuhastuvuse mõõtmiseks ning ühtlasi oluline indikaator, mis võimaldab mõõta, kas kultiveeritud veekogu sobib veeloomade kasvamiseks. Lahustunud hapnik ja toidu tarbimine: lahustunud hapniku sisaldus on üle 5 mg / L, kalad söövad tavaliselt; Lahustunud hapnikku vähendatakse tasemeni 4 mg / l, kala tarbimist vähendatakse 13%; Lahustunud hapnikku vähendatakse tasemeni 2 mg / l, kala tarbimist vähendatakse 5 4%, algas kasvu stagnatsioon, ujuva pea fenomen; lahustunud hapniku sisaldus langes 1 mg / l, kalad ja krevetid põhimõtteliselt ei söönud ning hõljusid veest välja, moodustades ujuva pea nähtuse; lahustunud hapnik langes 0-ni. 5 mg / L, kalad ja krevetid Kõik nad lämbuvad ja surevad mõne tunni pärast.
PH väärtus on väärtus vee happesuse ja aluselisuse mõõtmiseks, mida nimetatakse ka vesinikuioonide kontsentratsiooni indeksiks. pH on oluline alus vetikate koostise ja aktiivsuse, veekvaliteedi tegurite püsivuse ja orgaanilise reostuse kajastamiseks tiigi põhjas ning on oluline vee kvaliteedi näitaja. Üks. pH mõjutab süsinikuallikat ja mikroelementide aktiivsust veekogus, veeloomade füsioloogilisi funktsioone ja mikroökoloogia bioloogilist koostist, mida põllumajandustootjad on alati hinnanud.
Vesiviljeluses on enamiku magevee veeloomade jaoks sobiv pH väärtus vahemikus 6. 5-9,0 ja kõige sobivam pH väärtus on 7. 5-8. 5 nõrgalt aluseliste veekogude jaoks. . Kui veekogu pH väärtus on alla 7, on see happeline ja alla 5 tugevalt happeline.
Kõrge pH väärtusega mehhanism ja ohud: vetikate ülekasv ja paljunemine tarbivad vees suures koguses süsinikuallikat (süsinikdioksiidi), põhjustades veekogu PH väärtuse kiiret tõusu (fotosünteesi tekitavate bakterite liigne kasv ja paljunemine põhjustab ka PH väärtus tõuseb). PH väärtus on suhteliselt kõrge. Ammooniumlämmastik eksisteerib veekogus ammoniaagi molekulaarse lämmastiku kujul, mis suurendab ammoniaagi lämmastiku toksilisust. Lisaks on kõrge PH väärtusega veekvaliteedil nakkekudesid söövitav.
Madala pH väärtuse mehhanism ja kahjustus: Veekogu on anoksiline ja veekogus on liiga palju orgaanilisi aineid. Anaeroobsete bakterite anaeroobse kääritamise toimel toodetakse suures koguses orgaanilist hapet, mille tõttu veekogu pH väärtus on madal. PH on madal, patogeensed bakterid võivad paljuneda ja vesiniksulfiidi toksilisus suureneb.
Ammoniaagi lämmastik, vesiviljelusvee normaalne vee kvaliteet on väiksem kui 0. 2 mg / L. Ammooniumlämmastik tuleneb peamiselt bioloogilisest hingamisest ja lämmastikuallikast pärinevatest orgaanilistest ainetest (näiteks sööt, veeloomade väljaheited, liigne viljastamine, plankton) surnukehad jms) mikroorganismide toimel. toode. Molekulaarne ammoniaak on suhteliselt toksiline, samas kui ioonne ammoonium on mittetoksiline. Nende kahe suhe sõltub vee pH-st ja temperatuurist. Kõrge pH ja kõrge temperatuuri tingimustes on molekulaarse ammoniaagi suhe suurem.
Kalades ja krevettides ammoniaagi mürgistusest põhjustatud sümptomid on erinevad. Kui äge mürgistus võib põhjustada õhupuudust, ujuva pea tiigi ja sureb kiiresti; kroonilise mürgituse korral võivad ilmneda järgmised ebanormaalsed nähtused:
Võib häirida kalade ja krevettide osmootse rõhu reguleerimissüsteemi.
Kalade ja krevettide lõpuste limaskesta on lihtne hävitada.
See vähendab verevalgu hapniku kandevõimet, mis väljendub anoreksia, külili, aeglase ujumise ja tõsistel juhtudel basseinide ja ujuvate peadena.
Nitrit, vesiviljelusvesi vajab nitritit< 0.="" 01="" mg="" l.="" nitrit="" on="" ammoniaagi="" lämmastiku="" nitraadiks="" muundamise="" vahesaadus.="" anoksilistes="" tingimustes="" on="" keeruline="" nitritit="" nitraadiks="" muuta.="" seetõttu="" on="" nitriti="" kogunemine="" enamasti="" tingitud="" tiigis="" vähe="" lahustunud="" hapnikust.="" nitrit="" on="" põllumajandusloomadele="" väga="" mürgine="" ja="" on="" peamine="" tegur,="" mis="" tekitab="" tehistingimustes="" asuvates="" vetes="" plahvatusohtlikke="" haigusi.="" nitriti="" mürgitamisel="" veeloomadel="" oksüdeerib="" see="" verevalku,="" moodustades="" kõrge="" valentsusega="" ferritiini,="" mille="" tulemuseks="" on="" tume="" verevärv,="" mis="" mõjutab="" tõsiselt="" selle="" hapniku="" kandevõimet.="" kalade="" ja="" krevettide="" nitritimürgitus="" põhjustab="" aeglast="" ujumist,="" külili="" vajumist,="" isutust,="" tiike,="" ujuvaid="" päid="" ja="" muid="" nähtusi.="" kreveti="" saba,="" jalad="" ja="" kombitsad="" on="" altid="">
Vesiniksulfiid, vesiviljelusvesi vajab vesiniksulfiidi< 0.="" 2="" mg="">
Anoksilistes tingimustes toodetakse see väävlit sisaldavate orgaaniliste ainete anaeroobse lagunemise kaudu söödas või roojas. Vesiniksulfiid võib setetes sisalduvate metallisooladega koos moodustada sulfiidi, mis muudab sette mustaks. Kas tiigi vesiniksulfiid ületab normi, seisneb lihtsas otsustusstandardis selles, kas tiigi leelis on tunda mädanenud muna. Vesiniksulfiid on väga toksiline ja ärritav. See võib söövitada ja halvata veeloomade näärmekudesid ja mõjutada veeloomade hingamist. Krevettide vesiniksulfiidimürgistus avaldub anoreksia, rahutuse ja veepinnal ujumisena.
Kogukõvadus, puudub täielik kõvadus ega ühtne vaade. Üldiselt arvatakse, et magevee tavaliste kalade kasvatamisel on veekogu karedus vähemalt 50–150 mg / L ja magevee krevettide sobiv kõvadus on suurem kui 250 mg / L. Kuna enamiku merevee karedus on suurem kui 6000 mg / L CaCO 3, ei pea üldiselt muretsema veekogude kareduse pärast mereveekeskkonnas. Vastavalt enamiku vesiviljeluses kasutatavate veeloomade vajadustele.
Üldise leeliselisuse vahemik on üldiselt 75-200 mg / l. Mere vesiviljeluse krevettide minimaalne üldine leelisus on 100 ppm. Parem on suurendada lasteaias kasutatava vee üldist aluselisust üle 120 mg / l. Liiga madala veekogu tootlikkus on madal ja puhverdusvõime halb. Veekogu üldine leeliselisus ei tohiks siiski olla liiga kõrge, üle 500 mg / l on veeloomadele mürgine.
