Vesiviljelusvee paljude keemiliste omaduste hulgas on kaladega kõige tihedamalt seotud lahustunud gaasid ning vees lahustunud anorgaanilised soolad ja orgaanilised ained.
1. Lahustunud gaas
Vees on lahustatud palju erinevaid gaase, nende peamised allikad on kaks aspekti: üks lahustatakse õhust otse veekogusse ja teine toodetakse veekogus veeorganismide elutegevuse ja keemiliste muutuste kaudu substraadis või vees sisalduvates ainetes. Gaasi lahustumine on veekeskkonna tõttu erinev ning erinevused on järgmised.
Vee temperatuuriga vastupidiselt proportsionaalselt tõuseb vee temperatuur ja väheneb gaasi lahustumine. See on võrdeline õhurõhuga. Rõhu tõustes suureneb vastavalt ka gaasi lahustuvus. Pöördvõrdeliselt lisandite kontsentratsiooniga vees vähendab rohkemate lisanditega vesi gaasi lahustuvust.
1. Lahustunud hapnik
Vees lahustunud hapniku sisaldus on väike ja varieeruv. Magedas vees lahustunud hapniku küllastumine on ainult 8-10 mg / L, mis on vähem kui 1 / 20 õhu hapnikusisaldusest, ja merevees on lahustunud hapniku sisaldus veelgi väiksem. See näitab, et vees elavatel kaladel on halvad hingamistingimused ning aeg-ajalt seisavad nad silmitsi hüpoksia ja lämbumise ohuga. See näitab, et vesiviljeluse jaoks on oluline mõista vees lahustunud hapniku dünaamilisi seadusi.
Vees on kaks lahustunud hapniku allikat; üks on see, et atmosfääri hapnik on kontaktis veepinnaga ja lahustub vette, ja teine on hapniku eraldamine veetaime fotosünteesi käigus. 1 / 10 kogusest.
2. Vesiniksulfiid
Vesiniksulfiid moodustub väävlit sisaldava orgaanilise aine lagunemisel anoksilistes tingimustes või sulfaatirikas vees, redutseerides sulfaadist sulfidiks ja tekitades seejärel vesiniksulfiidi.Sulfiid ja vesiniksulfiid on kaladele toksilised ja vesiniksulfiid on kõige mürgisem. Üldiselt eksisteerib enamik sulfiide happelistes tingimustes vesiniksulfiidi vormis. Kui vees lahustunud hapnik suureneb, oksüdeeritakse vesiniksulfiid ja see kaob. Vesiniksulfiidi toksiline toime kaladele on kombineeruda hemoglobiinis sisalduva rauaga, nii et hemoglobiin kaotab hapniku kandmise võime, põhjustades kalade kudedes hüpoksia. Seetõttu tuleks põllumajanduses pöörata erilist tähelepanu vesiniksulfiidi olemasolule.
3. Ammooniumlämmastik
Ammoniaagi lämmastikku toodetakse orgaanilise hapniku lagunemisel, kui hapnikuvaegus on ebapiisav või kui seedimisvastased bakterid vähendavad hapnikuühendeid. Veeloomade metabolismi lõppsaadused lastakse ammoniaagi olekusse. Ammoniaagi lämmastik on kaladele ja muudele veeorganismidele mürgine ning isegi väikesed kontsentratsioonid pidurdavad kalade kasvu ja seda tuleb hoolikalt jälgida.
Katseseadmed vesiviljeluses
1. Temperatuur; 18–35 ℃ on tavaline temperatuur ja 25–32 ℃ on kõige sobivam kasvutemperatuur.
2. PH väärtus: 6. 5 - 8. 5, allpool 6. 5, väetisefekt ei saa tavaliselt oma eeliseid avaldada, ammoniaagi lämmastiku ja vesiniku toksilisus sulfiid suureneb, ja see on altid hüpoksia ujuva pea.
3. Soolsus; 0–1%, liiga kõrge soolsus mõjutab organismide normaalset kasvu ja paljunemist magevees.
4. Ammoniaagi lämmastik; 0–0. 02 mg / L, liiga kõrge kahjustab kalade ja rannakarpide lõpusi, üle 0. 5 põhjustab võimetust surmani süüa ja hingata.
5. Vesiniksulfiid; 0–0. 1 mg / L, liiga kõrge kahjustab kalade ja rannakarpide kesknärve, üle 0. 5 põhjustab haigusi või surma.
6. Nitrit; 0–0. 02 mg / L, liiga kõrge põhjustab hemorraagilisi haigusi, on oluline tegur, mis kutsub esile fulminantse haiguse, üle 0. 5 põhjustab haigust või surma.
7. Saadaval fosfor; 0,2–1 mg / l, see mõjutab kvaliteetsete vetikate kasvu veekogus alla 0. 2 ja isegi õitsemine ei soodusta kärn-, hõbe- ja karpkalade ning rannakarpide kasvu.
8. Läbipaistvus; 20-30cm, liiga kõrgest viljakusest ei piisa, liiga madal mõjutab fotosünteesi.
9. Lahustunud hapnik; ≥ 3 mg / L, vähem kui 3 mg / L mõjutab kalade söötmist, kui ujuva peaga on vähem kui 2 mg / L, alla 1 Ilmub mg / L
Nüüd on see Pantang kuni suure hulga surmadeni.
