Reovee testimise projekt:
1. Keemilise hapnikuvajadus
Suur keemiline hapnikutarve tähendab, et vesi sisaldab palju redutseerivaid aineid, peamiselt orgaanilisi saasteaineid. Mida suurem on keemiline hapnikuvajadus, seda tõsisem on jõe orgaanilise aine reostus
2. Biokeemiline hapnikuvajadus
Veekogu aeroobsed mikroorganismid lagundavad vees leiduvad orgaanilised ained teatud temperatuuril anorgaanilisteks aineteks. Oksüdeerimisprotsessis vajaminev lahustunud hapniku kogus sellel konkreetsel ajaperioodil on terviklik näitaja aeroobsete saasteainete, näiteks orgaaniliste ainete sisalduse kohta vees.
3. Peatatud aine
Vees suspendeeritud tahked ained, sealhulgas anorgaanilised ained, orgaanilised ained, muda ja liiv, savi, mikroorganismid jne, mis ei lahustu vees. Vees hõljuvainete sisaldus on üks näitajaid vee reostuse määra mõõtmiseks.
4. Bakterite koguarv
Viitab bakterikolooniate koguarvule, mis on kasvatatud milliliitrites veeproovides toiteagarites pärast 24-tunnist kultiveerimist temperatuuril 37 ° C
5. Üldfosfor
Pärast veeproovi lagundamist muundatakse erinevad fosforivormid ortofosfaadiks ja tulemuseks mõõdetakse fosfori sisaldus mg-des ühe liitri veeproovi kohta.
6. kolibakter
Viitab bakterirühmale, millel on teatavad fekaalse saastumisega seotud omadused. Need bakterid ei ole biokeemias ja seroloogias täiesti ühtlased. Neid määratletakse järgmiselt: aeroobsed ja fakultatiivsed anaeroobsed ained, mis võivad laktoosi laguneda happe saamiseks temperatuuril 37 ℃. Tuleohtlik gramnegatiivne Bacillus.
