(1) Sensoorne identifitseerimine
Värv: Värske piim peaks olema helesinine, piimvalge või helekollane. Piim on piimjas valge, kuna rasvagraanulitel, kaltsiumbutüraadi kolloidil, kaltsiumfosfaadil jne on valguse murdumine ja peegeldumine. Opalestsents tekib tänu kolloidi ja kaltsiumfosfaadi peegeldumisele valgusele, mis põhjustab piima helesinist värvi. Kuna veiste söödas on luteiini, kantakse osa sellest piimarasva, rohu ja porgandiga toidetud lehmade toodetud piim võib olla kollakas, heina ja teraviljaga lehmade toodetud piim on aga kerge sinine.
Lõhn: Värske piim sisaldab suhkruid ja lenduvaid rasvhappeid, seega on see kergelt magusa maitse ja puhta piimhappemaitsega. Lisaks on piimalehmade pikaajalisel piimatootmisel või kuivaperioodil toodetud piim sageli mõru maitsega; piimal on sageli ebameeldiv lõhn, kui pärast sünnitust säilivad sünnitused; kalajahu, hallitanud sööt, küüslauk ja piim on ka ebameeldiva lõhnaga; desinfitseerimine Temperatuur on liiga kõrge ja segamine pole ühtlane, piim on sageli põletatud lõhnaga.
Seisund: Värske piimakohupiim on tihe, kindel, ühtlane, mullideta, võimaldades pinnale väikese koguse vadakut. Kui mikroorganismid on vale ladustamise või liiga pika säilitusaja tõttu piima sukeldunud, ilmub piimapudeli ülemisse ja ülemisse ossa selge vedelik ning alumisse kihti tekivad ajusarnased tofu setted.
(2) Lahustunud vee test
Pange mõni tilk piima veega kaussi. Kui piim on kondenseerunud ja vajub kausi põhja, on see värske piim; kui see sulab, pole see värske piim. Pudelipiima puhul ei ole värske piim seni, kuni piima ülemisel osal on hõrenemine või pudeli põhjas sademed.
(3) Keemistesti meetod
Pärast piima keetmist on piim, millel on piimakoor (piimarasv), hea piim ja tofuõielise pinnaga piim on halb. Igasugust ebanormaalse värvi, lõhna ja olekuga piima ei saa süüa. Lisaks võite võtta katseklaasi (või läbipaistva klaasi) umbes 10 ml piimaproovi ja asetada selle vaatlemiseks 5 minutiks keevasse vette. Kondensatsiooni või flokuleerumise korral tähendab see, et piim pole värske või on halvenenud.
(4) Happesuse kontroll
Tavalise piima pH on tavaliselt vahemikus 6,3 kuni 6,9, mis on nõrgalt happeline. See koosneb värskelt piimale omastest nõrgalt happelistest ainetest nagu happeline valk, tsitraat, fosfaat ja süsinikdioksiid. Piima säilitamise käigus laguneb mikroorganismide aktiivsus laktoos piimhappeks, mis suurendab piima happesust. Mida kõrgem on piima happesus, seda tõsisem on piima mikroobse saastatuse määr. Seetõttu saab piima värskust hinnata piima happesuse mõõtmisega.
Mida kõrgem on piima happesus, seda halvem on kuumuse stabiilsus. Piim, mille temperatuur ületab 25 ° T, hüübeb keetmisel iseenesest, mistõttu on selle ümbertöötamine ja kasutamine raskendatud. Liiga kõrge happesusega piimast valmistatud piimapulber on halvasti lahustuv ja halva kvaliteediga. Seetõttu on piima happesus näitaja, mida piimatöötlemisettevõtted peavad toorpiima ostmisel kontrollima.
① Tiitrige happesust
Tiitrimise happesus (° T) viitab 0,1 milliliitri naatriumhüdroksiidi standardlahuse milliliitrite arvule, mis on vajalik happe neutraliseerimiseks 100 milliliitris piimas indikaatorina fenoolftaleiiniga. Meetod on tõmmata 10 ml piimaproovi 150 ml Erlenmeyeri kolbi, lisada 20 ml keeva ja jahutavat vett ning 3 kuni 5 tilka fenoolftaleiini indikaatorlahust, segada korralikult ja tiitrida 0,1 mol / l naatriumhüdroksiidi standardlahusega. roosa, ja ei kao 0,5 minuti jooksul. Korrutage tarbitud 0,1 mol / l naatriumhüdroksiidi standardlahuse milliliitrite arv kümnega, mis on tiitri happesus (° T).
②Alkoholi test
Alkoholil on dehüdratsiooniefekt. Piimale alkoholi lisamisel eemaldatakse lehmajuustu valgu kolloidide ümbruse hüdratsioonikiht ja kolloidid muutuvad ebastabiilseks ainult negatiivsete laengutega. Piima happesuse suurenemisel interakteerub H + negatiivsete laengutega ning kolloidosakesed muutuvad elektriliselt neutraalseks ja sadestuvad. Piima happesuse ja kaseiini sadestumist põhjustava alkoholi kontsentratsiooni vahel on teatud seos. Seetõttu saab piimaproovide testimiseks kasutada erinevaid alkoholi kontsentratsioone, et määrata piima happelisus selle järgi, kas see on flokulentne.
Meetodi kohaselt võetakse katseklaasi 2–3 ml piimaproovi, lisatakse võrdne kogus kindla kontsentratsiooniga neutraalset alkoholi (68 °, 70 °, 72 °), segatakse kiiresti ja põhjalikult ning jälgitakse tulemust. Kui 68 ° alkoholi helbeid pole, tähendab see, et happesus on alla 20 ° T ja see on kvalifitseeritud piim; kui 70 ° -lises alkoholis pole helbeid, tähendab see, et happesus on madalam kui 19 ° T, mis on suhteliselt värske piim; ° Kui alkoholis pole helbeid, on happesus alla 18 ° T, mis on hea kvaliteediga värske piim.
③Piima piiri happesuse määramine
Piima, mille happesus jääb vahemikku 18 ° T, peetakse hea kvaliteediga värskeks piimaks; piima, mille happesus jääb vahemikku 20 ° T, loetakse kvalifitseeritud värskeks piimaks. Seetõttu saab piima kahte happesuspunkti mõõtes teada piima värskust.
Meetod seisneb eelnevalt 0,018 mol / L ja 0,02 mol / L naatriumhüdroksiidi standardlahuste ja 0,5% fenoolftaleiini etanooli lahuse valmistamises. Kontrollimise ajal lisage katseklaasi 5 ml vett, 0,25 ml fenolftaleiini indikaatorlahust ja seejärel 5 ml 0,018 mol / l või 0,02 mol / l naatriumhüdroksiidi standardlahust, segamiseks loksutage ja jälgige tulemusi.
Katseklaasis 0,018 mol / l naatriumhüdroksiidi standardlahusega fenoolftaleiin ei pleegi, piima happesus on alla 18 ° T; 0,02 mol / l naatriumhüdroksiidi standardlahus ei kao, piima happesus on alla 20 ° T.
