Lahustunud hapnik tähistab vees lahustatud hapnikku molekulaarses olekus, see tähendab O2 vees, väljendatuna DO-na. Lahustunud hapnik on veeorganismide ellujäämise vältimatu tingimus. Üks lahustunud hapniku allikas on siis, kui vees lahustunud hapnik ei ole küllastunud, atmosfääri hapnik tungib veekogusse; teiseks allikaks on taimede vees fotosünteesi käigus vabanev hapnik. Lahustunud hapnik muutub temperatuuri, õhurõhu ja soolasuse muutustega. Üldiselt öeldes: mida kõrgem temperatuur, seda suurem on lahustunud sool ja seda madalam on vees lahustunud hapnik; mida suurem on õhurõhk, seda suurem on vees lahustunud hapnik. Lahustunud hapnikku ei kulutata mitte ainult redutseerides selliseid aineid nagu sulfiidid, nitritid ja raudioonid vees, vaid ka mikroorganismide hingamine vees ja orgaaniliste ainete oksüdatiivne lagunemine vees aeroobsete mikroorganismide poolt. Seetõttu on lahustunud hapnik veekogu pealinn ja see väljendab veekogu isepuhastuvusvõimet. Looduslikus vees lahustunud hapnik on küllastusväärtuse lähedal (9 ppm). Kui vetikad jõudsalt paljunevad, väheneb lahustunud hapniku sisaldus. Vesi on saastunud orgaaniliste ja redutseerivate ainetega, mis võivad vähendada lahustunud hapnikku. Vesiviljeluse jaoks on vees lahustunud hapnikul ülioluline mõju veeorganismide, näiteks kalade, ellujäämisele. Kui lahustunud hapniku sisaldus on alla 4 mg / l, võib see põhjustada kala lämbumist. Inimeste jaoks ei tohiks tervislikus joogivees lahustunud hapniku sisaldus olla väiksem kui 6 mg / l. Kui lahustunud hapniku tarbimise kiirus on suurem kui vees lahustunud hapniku sisaldus, võib lahustunud hapniku sisaldus läheneda 0-le. Sel ajal võivad anaeroobsed bakterid veekogu paljuneda ja seisundit halvendada, nii et lahustunud hapniku suurus võib kajastada veekogu Saastamine, eriti orgaanilise saastatuse aste, on oluline veereostuse näitaja ja põhjalik indikaator. vee kvaliteet. Seetõttu on veekogudes lahustunud hapnikusisalduse mõõtmisel keskkonnaseire ja vesiviljeluse arengu seisukohast suur tähtsus.
