Kuidas saab uuritavat proovi lahjendada katsevahemikuni?
Küsimused ja vastused:
Lihtsaim lahjendusmeetod on 1: 1 lahjendusmeetod või kahekordse lahjendamise meetod, see tähendab, et ühele uuritavale proovile lisatakse 1 maht deioniseeritud vett või destilleeritud vett. Selle meetodi abil saab proovi kontsentratsiooni poole võrra vähendada. Katsetage lahjendatud proovi tavalise mõõtmisprotseduuri kohaselt ja korrutage saadud tulemus 2-ga, et saada proovi kontsentratsioon enne lahjendamist.
Näide: proovi testitakse ja leviulatust kuvatakse testikomplektil või katseseadmel. Sel ajal lisati 5 ml proovile 5 ml deioniseeritud vett ja mõõtmine viidi uuesti läbi. Lahjendatud prooviga saadud mõõtmistulemus on 1,9 mg / L ja proovi kontsentratsioon enne lahjendamist on 3,8 mg / L.
Kui proovi kontsentratsioon pärast topelt lahjendamist ületab ikkagi vahemikku, peate lahjendusfaktorit suurendama. Näiteks lisage ühele proovimahule 2 mahtu deioniseeritud vett ja tehke kolmekordne lahjendus (määramistulemus korrutatakse 3-ga) või lisage 3 mahu deioniseeritud vett ühele mahuosale proovi ja tehke neljakordne lahjendus (korrutage mõõtmistulem 4) jne. Kui soovite kasutada testitavat proovi toorikuna, kasutage lahjendatud proovi toorikuna.
Lahjendamisel on oluline mõõta täpselt proovi ja deioniseeritud vee mahtu. Vale mõõtmise korral saadakse vale mõõtmistulemus ja see vale tulemus korrutatakse lahjendusteguriga. Seetõttu kasutage proovide ja deioniseeritud vee võtmiseks miinimumnõuete järgi gradueeritud silindrit. Paremate tulemuste saamiseks kandke proov pipeti abil mõõtekolbi (klass A) ja lisage deioniseeritud vett kalibreerimisjoonele. Enne katsetamist segage hoolikalt.
Tester võib vastavalt vajadusele kasutada sobivat pipeti- ja mõõtekolbi, et valmistada teatud mahus lahjendatud lahus. Näiteks 20-kordse lahjenduse tegemisel võite viia 1 ml proovi 19 ml deioniseeritud vette või 5 ml proovi 95 ml deioniseeritud vette (või lahjendada 100 ml mõõtekolvis punktjooneni). , nii et saadud lahuse lahjendustegur on identne. Kui testi jaoks on vaja ainult 10 ml lahjendatud proovi, kasutage mõõtmiseks 10 ml. Ülejäänud lahjendatud lahust võib kasutada pimeproovina või korduval mõõtmisel vastavalt testija nõudmistele.
Lihtsaim lahjendusmeetod on 1: 1 lahjendusmeetod või kahekordse lahjendamise meetod, see tähendab, et ühele uuritavale proovile lisatakse 1 maht deioniseeritud vett või destilleeritud vett. Selle meetodi abil saab proovi kontsentratsiooni poole võrra vähendada. Katsetage lahjendatud proovi tavalise mõõtmisprotseduuri kohaselt ja korrutage saadud tulemus 2-ga, et saada proovi kontsentratsioon enne lahjendamist.
Näide: proovi testitakse ja leviulatust kuvatakse testikomplektil või katseseadmel. Sel ajal lisati 5 ml proovile 5 ml deioniseeritud vett ja mõõtmine viidi uuesti läbi. Lahjendatud prooviga saadud mõõtmistulemus on 1,9 mg / L ja proovi kontsentratsioon enne lahjendamist on 3,8 mg / L.
Kui proovi kontsentratsioon pärast topelt lahjendamist ületab ikkagi vahemikku, peate lahjendusfaktorit suurendama. Näiteks lisage proovi mahule 2 mahtu deioniseeritud vett ja lahjendage kolm korda (määramistulemus korrutatakse 3-ga) või lisage 3 mahu deioniseeritud vett proovi mahule ja tehke neljakordne lahjendus (mõõtmine tulemus korrutatakse 4)) jne. Kui soovite kasutada testitavat proovi toorikuna, kasutage lahjendatud proovi toorikuna.
Lahjendamisel on oluline mõõta täpselt proovi ja deioniseeritud vee mahtu. Vale mõõtmise korral saadakse vale mõõtmistulemus ja see vale tulemus korrutatakse lahjendusteguriga. Seetõttu kasutage proovide ja deioniseeritud vee võtmiseks miinimumnõuete järgi gradueeritud silindrit. Paremate tulemuste saamiseks kandke proov pipeti abil mõõtekolbi (klass A) ja lisage deioniseeritud vett kalibreerimisjoonele. Enne katsetamist segage hoolikalt.
Tester võib vastavalt vajadusele kasutada sobivat pipeti- ja mõõtekolbi, et valmistada teatud mahus lahjendatud lahus. Näiteks 20-kordse lahjenduse tegemisel võite viia 1 ml proovi 19 ml deioniseeritud vette või 5 ml proovi 95 ml deioniseeritud vette (või lahjendada 100 ml mõõtekolvis punktjooneni). , nii et saadud lahuse lahjendustegur on identne. Kui testi jaoks on vaja ainult 10 ml lahjendatud proovi, kasutage mõõtmiseks 10 ml. Ülejäänud lahjendatud lahust võib kasutada pimeproovina või korduval mõõtmisel vastavalt testija nõudmistele.
Mis viga on "overrange" testimisel?
Küsimused ja vastused:
Kui test näitab tulemust "üle ulatuse", on mõõdetud kontsentratsioon üle katse spetsifikatsiooni ülemise piiri. See tähendab, et pärast reaktiivi lisamist ilmnev värv on tumedam kui värv, mille abil tööriistakast või katseseadis andmeid tavaliselt loeb, nii et seda ei saa lugeda.
Kui mõõdetava proovi kontsentratsioon ületab ettenähtud katsevahemikku, võib mõnda värskelt võetud proovi lahjendada deioniseeritud või destilleeritud veega. Mõõdetakse lahjendatud proovi kontsentratsioon ja korrutatakse mõõtmistulemus lahjendusteguriga, et saada proovi tegelik kontsentratsioon.
Pean määrama proovi, mille kontsentratsioon on suurem kui mõõteriistaga määratud katse ülempiir. Mida ma peaksin tegema?
Küsimused ja vastused:
Lisage proovile deioniseeritud või destilleeritud vesi ja lahjendage see mõõdetava kontsentratsioonivahemikku. Mõõtke kõigepealt lahjendatud proov, seejärel korrutage saadud mõõtmistulemus lahjendusteguriga, et saada proovi algkontsentratsioon (enne lahjendamist). Tuleb tagada, et lahjendatud proovile oleks lisatud piisavalt reagenti, et see saaks mõõdetavate parameetritega täielikult reageerida.
Mõne parameetri, näiteks osooni (O3), sulfiidi (S2-), raudiooni (Fe2 +) ja deoksüdeerija jms parameetrite puhul ei ole määramiseks sobiv lahjendusmeetod. Kuna mõnda neist ainetest võib hapnikuga reageerides tarbida või võivad nad pääseda otse õhku. Sel juhul on kõige parem kasutada suurema ulatusega mõõtmismeetodit. Kui lahjendatud vesi sisaldab lisandeid, tarbitakse desinfitseerimisvahendeid, näiteks vedel kloor, mille tulemuseks on tegelikest mõõtmistulemustest madalamad väärtused.
